Ettevaatust blogide kommentaaridega
Praktiliselt iga päev tuleb blogisse kommentaare stiilis "See here", "Look here" jne.... Viidatakse pahavara või viirustega nakatunud saitidele. Püüan küll jõudumööda neid ära kustutada, aga kui juhtute mõnda siiski nägema, siis neid viiteid avada ei tasuks. Et mu blogi on eestikeelne, siis igasugused ingliskeelsed kommentaarid on suure tõenäosusega mõne spämmboti poolt jäetud.
Läbikukkunud eksperiment
Nädalavahetusel olin kutsutud ühe oma venelannast sõbranna sünnipäevale, puhtjuhuslikult otsustas tähistas samal päeval oma sünnipäeva ka minu eestlasest sõber. Naljaga pooleks sai venelannade seltskonnale tehtud ettepanek Lasnamäe diskolt edasi minna vaatama kuidas "gorjatsije estonskie parni" sünnipäeva tähistavad. Võtsidki vedu. Sai helistatud sõbrale - neile meeldis see idee ka väga. Pärast mõningaid segadusi tulemisega (sõbrannasid oli suht raske tantsimast ära saada), jõudsime lõpuks sõbra juurde. Efekt oli rabav. Sekundipealt oli diivan tühi ja üheksa vaprat eesti meest rivis vastasseina ääres. Kolm miniseelikus venelannat diivanil ja eestlased seina ääres, püsis olukord peo lõpuni muutusteta. Hoolimata sellest et venelannad üritasid vaikselt ikka vestlust alustada (eesti keeles) ja pisut nokkida/norida. Nokkimisobjektiks valiti turvaliselt mind. Igatahes seletab see ilmekalt miks integratsioon ei toimi - eestlased ise ei taha seda ;)
Tagasi....
Arusaamatul kombel läks ainult 2 aastat minu eelmisest postitusest... Millega vabandada? Vanapoisi keerulise päevakavaga? Vast mitte, pigem vast motivatsioonipuudus. Lugejateks ju enamasti need, kes mind ja minu seisukohti niigi teavad. Vaevalt, et kedagi mingid eneseheietused huvitavad ka. Ehk peaks hakkama mingeid uudiseid/õpetusi/huvitavaid fakte postitama hakkama nagu teisedki blogid? Ok, laiendame piire...
Eesti Ekspress
Eesti Ekspress on ainus ajakiri mida tellin. Paraku on aastate jooksul põhileht vägagi kokku kuivanud. Tänane A osa oli 50 lehekülge, sellest pool reklaam. Järelejäänust oli ca 10 lehte kollast meelelahutust ja korralikku ajakirjanikutööd oli tehtud ehk 15 leheküljel, muidugi sealtki suur osa pildimaterjali ja mõned üksikud väiksed, aga see-eest kallihinnalised reklaamid. Ühe nädalalehe kohta kuidagi napivõitu? Põhiaur on pandud lisadele, aga lisade ainus eesmärk paistab olevat reklaamiandjatelt raha välja pressimine. Minusugusele on lugemist seal haruharva.
Samas pisut kiitust ka. EE suurim väärtus on ajakirjanikud kes sinna kokku kogutud on. Kui nad mingi teema ette võtnud on, siis suudavad nad selle ka üsna korralikult läbi töötada. Muidugi on nädalalehe ajakirjanikul märksa rohkem aega materjaliga tegeleda kui päevalehe omal, aga ikkagi hea selliseid korralikult tehtud ja masse kihama panevaid artikleid näha. Seda ilma kollaseks minemata on päris raske teostada, kuid EE ajakirjanikel on see õnnestunud.
Kui nüüd päris enda sisse vaadata, siis tellin seda ajakirja vaid kahe reporteri pärast - Andrei Hvostov ja Viktoria Ladõnsakaja. Hvostov suudab asju vaadata oma vaatenurga all ja vahetevahel kenasti eestlaste maailmavaadet raputada. Varasemast mäletan vaid ühte nii julget tegelast kes julges eestlaste rahvuslikku eneseuhkust pisut raputada - Gustav Naan. Igatahes on mõlema seisukohad olnud väga värskendavad. Viktoria jällegi on saanud endale tööülesandeks meeldivama poole - tavaliste inimeste tavalise elu. Ta suudab seda väga sümpaatselt esitada. Ja kõigele lisaks on ta veel hästi nunnu! Huvitav kas ta on abielus? ;)
Nüüd jääb ära vaid otsustada, kas nelja artikli pärast tasub ajalehte edasi tellida vŐi mitte?
Külmkapp
Viimasel ajal on külalistel tekkinud imelik komme enne mahla valamist vaadata säilivustähtaega. Mul sai sellest isu täis ja kontrollisin igaks juhuks kõikide toodete säilivuse üle. Külmkappi jäi järele veepudel, kanamunad ja sinep. Millegipärast tekkis tunne et olen liiga suure külmkapi ostnud...
Töölt koju
Koju sõites oleks järjekordselt kaks "vaimu" alla ajanud. Ilm on pisut vihmane ja hall. Mustamäe tee lõpus avastasin keset vöötrada hõljumas kahte laiku - "vaimud" olid mind märganud ja õnneks seisma jäänud. Et mõlemad olid mustas riietuses ja kapuutsid peas siis ainuke mida nägin olidki helendavad näod. Sõitsin küll aeglaselt aga nad oleks kindlasti alla jäänud kui poleks ise peatunud.
Kodus jätsin auto maja juurde ja läksin ligidal asuvasse T-marketisse. Tee peal tahtsin kontrollida kas kilekott on kaasas ja võtsin selle põuetaskust välja. Vastu tulev härrasmees pistis ka käe põue ja võttis välja relvataolise eseme. Tõsi, kilekotti nähes pani selle kohe tagasi.
ÜKT
Kirjutasin nädalavahetusel ühele tuttavale diplomitööd. Teemaks kaaries. Päris huvitav kriblada asjadest millest eriti ei tea, aga pool tööd sai tehtud. Eks muidugi uusi teadmisi sai ka juurde. Näiteks kas teate et pole mitte mingit tähtsust mis hambapastat ostate? Hammaste puhastamise teeb ära hambahari, hambapasta annab ainult hea maitse ja laseb harjal pisut libedamalt tegutseda. Nii et telereklaamid teemal 24-tunnine kaitse ja mikroobe tapvad molekulid on puhas bluff. Hambapasta saaks mikroobe tapma panna küll, aga see hävitaks ka suu loomuliku mikrofloora. Pikem artikkel
siit.
Rollijaotus
Täna Prismas käies sattusin kassajärjekorras olema huvitava tegelase taga. Nimelt ei hakanud ta lindi tühjenedes oma kaupa peale tõstma vaid võttis mobiililt lühikese kõne. Ja etskae - juurde tõttas nooruke naisuke koos lapsega kes hakkas ise kaupa lindile laduma. Mees vaatas pealt. Ladumise lõpupoole hakkas parklas mingil autol signa tööle. Mees andis paarilisele 500 krooni ja jooksis ukse juurde. Ei olnud nende auto.
Tuli tagasi ja laskis naisel ning lapsel kauba kottidesse laduda. Rahvusest ei saanudki aru, sest naisega rääkis ta vene keeles, lapsega eesti keeles ja järjekorras mingi tuttavaga mobiiliga lobisedes jällegi vene keeles.
"Üksildane oktoobriöö"
Üle hulga aja sattus näppu Roger Zelazny raamat "Üksildane oktoobriöö". Juba mitmeid kordi loetud, aga endiselt pakub suurt naudingut üle lugeda. Kui tavaliselt oskad raamatu kulgu enam-vähem ette aimata, siis selle teose puhul iga uus lõik üllatab. Minategelaseks on üks hundisuurune koer, kelle silme läbi kogu tegevust jälgitakse. Aga sündmustikku pole mõtet ümber jutustada, piisab kui öelda - see on üdini originaalne.
Tondid sõiduteel
Delfis oli artikkel
"Pangem mammidele helkur külge" . Kommentaatorid jagunesid kenasti kaheks: ühed sõimasid autojuhte ja teised jalakäijaid. Enda kogemus selles osas on, et õhtul sompus ilmaga mööda Tammsaare teed sõites satub ikka nähtamatuid tonte ette, kes millegipärast üritavad otse üle tee lõigata. Ja praeguse ilmaga on neid täiesti võimatu märgata, täiuslik maskeering - tume riietus tumedal taustal. Ülekäiguradade märgistus on veel omaette teema, püsisõitjad teavad nende asukohti peast, aga teistele on vöötraja tuvastamine paras pähkel - triibud on teelt ära kulunud, tänavavalgustus ei lase lähituledel liiklusmärke valgustada ja samas ei suuda ise ka märki korralikult välja tuua. Hea idee oleks jalakäijatel lasta teha kaks õppesõitu praegustes hallides oludes ja nad kostümeeriksid ennast järgmine kord kindlasti ontlike jõulupuudena. Ja maanteeametil oleks hea liiklusmärgid katta emailvärvi asemel miski reflektormaterjaliga, olen selliseid märke Euroopas näinud ja need on tõeliselt hästi nähtavad.
